Villa ruumid paiknevad läbi kolme korruse. Esimesel korrusel on kaminasaal, buduaar, kabinet, õhtusöögi-, restorani- ja ürituste saal ning veranda. Teisel korrusel on endised peretoad, tänased sviidid. Kolmanda korruse kunagised teenijatele mõeldud katusekambrid on tänaseks luksuslikult renoveeritud ja külalistele sisustatud hotellitoad.

Esimese korruse ruumid pakuvad rikkalikult võimalusi erinevate sündmuste korraldamiseks. Kui kõik ruumid korraga kasutusele võtta, siis mahutame püstijala ehk fourchette vastuvõtule 200 külalist, banketivormis õhtusöögile 140 inimest. Meie imekaunisse aeda aga mahub inimesi veel palju rohkem, kontsert 2000le inimesele on täiesti tehtav!

Ruumide taha üks ilus (või korralik, kuidas keegi soovib) pidu igal juhul ei jää.

Kaminasaal on meie maja süda. Siin tervitame, siit saadame koduteele. Kui päris-päris algupäraseid elemente on villas kahjuks vähe säilinud, siis kaminasaalist leiab neid tervelt kaks – kaunis vasksete kaunistustega kamin ja – kes küll üldse neid märkaks – konksud kamina kõrval uste kohal, mida hr Hermann Leopold Ammende oma jahitrofeede seintele riputamiseks kasutas. Tulles vaata tähelepanelikult – muster seinal ei ole tapeet, vaid sinna detail detaili haaval peenikese pintsliga maalitud. Villa algusaegadel seda mustrit kaminasaalis ei kohanud, see on hoopiski ühest teise korruse tubadest “imporditud”, kuna seal seda toa funktsiooni muutuse tõttu enam vaja ei läinud.

Meie tänane restoranisaal oli kunagi see koht, kus härra ja proua Ammende ühiseid külalisi vastu võtsid. Saali krooniks on kaunis lühter, üks vähestest säilinud algupärastest sisustuselementidest. Ka laemaalingud ja seinte muster on orginaalilähedased. Restoranisaal on meie kõige päikeselisem ruum.

Meie kõige suurem ja kõige rohkem võimalusi pakkuv saal oli ka “originaalis” suuremate sündmuste ja meeleolukate pidustuste toimumiskoht. Muideks, ruumide värvilahendused on püütud võimalikult algupäraselt taastada. Lihtne see polnud, kasvõi seetõttu, et kust mujalt sa taastamiseks ainest otsid kui fotodelt, aga villa algusaegsed fotod on teadupärast kõik mustvalged. Nõnda tuli laboranalüüsid appi võtta, et seintelt saadud proovidest õiged värvid tuvastada. Mitmeid toone otsustati renoveerimise käigus siiski pehmendada, et art noveau julged värvimängud kaasaegsetel silme eest kirjuks ei võtaks. Ehk et kui tekib küsimus “miks küll see sein nii sinine peab olema”, siis tõenäoliselt ta kunagi oli “veel sinisem”.

See ruum oli algselt privaatne kabinet härra Ammende ärikohtumisteks. Seal kohtus ta sõprade ja äripartneritega, nende seinte vahel tehtud otsused mõjutasid tihti edukalt Eesti majandust ja poliitikat. Täna on see õhtusöögisaal, kus suuremad seltskonnad saavad pere kombel pika laua ääres lõunat või õhtust süüa.

Buduaar kuulus sadakond aastat tagasi proua Ammende käsutusse ning oli mõeldud tema isiklike külaliste vastuvõtmiseks. Tol ajal oli kombeks abikaasa privaatruumidesse loata või kutsumata mitte siseneda. Ka selle ruumi värvigamma on taastatud originaalilähedaselt ja siit leiab ka ainukese mööblitüki, mis kunagi päriselt Ammendede perele kuulus – kauni nikerdustega puhvetkapi. Selles ruumis hoiame au sees ka maja sünnilugu – kuna tegemist on pulmade puhul ehitatud villaga, siis siin saab alati mõnda Eesti disaineri loominguna sündinud pruutkleiti imetleda.

See on meie esimese korruse ruumidest kõige eraldatum ja vaiksem ehk see kõige õigem koht süvenemiseks ja keskendumiseks. Ajalooliselt asusid siin teenindusruumid ja just siin asus perekonna hõbedakapp, mis küll rohkem seifi mõõdu välja andis. Täna võib iga külaline siia vaikusesse tööd tegema tulla (kui just mõnda ärikohtumist parasjagu ei peeta). Tasub ka mainida, et kabinetis on ISDN-liin ehk kui avalik WiFi võrk ei ole töösuhtluse jaoks piisavalt turvaline, siis lahendus on olemas.

Suvel imekaunis, talvel veidi jahe. See on meie kõige värskemalt külalistele avatud ruum, mis pikka aega lihtsalt laona kasutuses oli. Suvel on see kauneim koht majas, kus hommikupäikeses kohvi juua.

Meie aia au ja uhkus on vanad tammed, mis tänaseks nii suureks sirgunud, et kipuvad isegi tornist avanevaid vaateid varjama. Kui enamus tammedest on istutatud peale maja valmimist aeda kaunistama, siis üks neist on eriti vana, ligi 150 aastat. Nii meie piirdeaed kui tammepark on riikliku muinsuskaitse all.

Funktsionaalselt jaguneb hoov kolme mõttelisse ossa. Eesaed, mis pigem iluaia funktsiooni kannab. Terrass, mis on suvel meie siseruumide mõtteline pikendus. Ja taga-aed, kus toimuvad kontserdid, kus on laste mänguväljak ja rohkelt ruumi jooksmiseks, aga sinna võivad külalised ennast mugavatesse lamamistoolidesse sättida ka mõne hea raamatu nautimiseks. Kui viipate, toome pealelõunase dringi ka kõrvale.

Legendi järgi ehitati majale torn selleks, et peretütar Ellen saaks kaemas käia, kas laevakaptenist kaasa ehk juba koju jõudmas on. Küllap see torn aga rohkem edevuse pärast majale külge sai, saame tänapäevani uhkeldada, et me oleme ainuke torniga elumaja Pärnus ja hotell muidugi ka.

Ja siis me muidugi arvame, et meie torn on koht Pärnus, kus romantika kontsentratsioon on konkurentsitult kõige kõrgem ja kus tehtud kõige rohkem abieluettepanekuid. Mäletame ühte õhtusööki, mis algas õhtul kell 19 ja lõppes hommikul kell 7,  tulemuseks muidugi õnnelik “jah”-sõna. Torniõhtusöögid, muideks, on meie restoraniperele eraldi väljakutse, sest iga roa või joogi külaliseni kandmine tähendab 106 trepiastme võidukat võtmist.