Villa Ammende pärineb eelmise sajandivahetuse majandustõusu ajajärgust. Seni luksuslikes korterites elanud suurkodanlus hakkas järjest rohkem eelistama suurte kruntidega eramuid. Pärnu üks jõukamaid suurkaupmehi Hermann Leopold Ammende, kelle esivanemad olid 18. sajandil Saksamaalt Eestisse asunud, otsis sobilikku maja oma ainukese ja palavalt armastatud tütre, laevakaptenisse armunud Elleni pulmadeks. Sobivat kohta leidmata otsustas ta ise tütre pulmapeoks ning pere tulevaseks suvemajaks  uhke villa ehitada ja luksusliku hoone projekti tellida St. Peterburgi arhitektuuribüroost Mieritz & Gerassimov (muideks, projekti autor arhitekt Mieritz ei ole Vene päritolu, ta oli hoopiski mitmendat põlve Soome arhitekt, kes oma tegevust Peterburgi laiendas).

Toona oli balti-saksa seltskond konservatiivse maitsega ja ka majanduslikud võimalused polnud kiita, nõnda oli enamuse jaoks äärmuslike uudsete stiilisuundade rakendamine välistatud.  Eelistati kohalike arhitektide loodud traditsionalismiga segatud moderni, levis ka vaoshoitud ja raskepärane nn severnõi modern. Tärkav rahvuslik kodanlus eelistas soome arhitekte. Belgia ja Austria toretsev modern leidis vähe kasutamist. Villa Ammende esindab just viimast. Hoone, mis oma ambitsioonikuselt sobiks suurepäraselt mõnda Peterburi või Riia villade rajooni, mõjub üllatavana provintsilinnas Pärnus.

Juugendstiilis ehitise projekt valmis kiiresti ja kinnitati Pärnu linnaarhitekti poolt 5. mail 1904. aastal. Ehitus algas kohe.

Hoone kerkis tohutu kiirusega – augustiks sai see enamjaolt valmis, puudus veel vaid ümbritsev haljastus ning piirdeaed. Lõplik teostus sai algsest projektist märksa rikkalikum, esindatud oli kogu tolleaegne mood ja innovatsioon.  Hoone fassaadidel kasutati kõiki uudseid võtteid ja materjale, mida rõhutati ajastule omaselt eri värvitoonidega: mitmevärvilised keraamilised plaadid, must sepis- ja sinakashall valtsraud, oliiviroheline puit, helesinised krohv- ja raidkividetailid. Tulemus sai väljapeetud, hoolimata pillavast küllusest. Hoone erilise torni kohta räägib legend, et see ehitati selleks, et Ellen näeks, kuidas tema abikaasa laevaga merereisilt saabub.

Pottseppade sõnul kasutati majas ahje ainult esimesed viis-kuus aastat, hiljem oli villa kasutusel suvemajana. I maailmasõda ja Vene revolutsioon andsid löögi perekonna majanduslikule olukorrale, mis sellest ajast alates hakkas järk-järgult halvenema kuni nad lõpuks pankrotti läksid ning villa maha pidid müüma. Omanikud olid sõlmimas ostu-müügilepingut ühe Tallinna kaupmehega, kuid siis sekkus Pärnu linn. Kuna maa oli linna oma, kasutas kohalik võim oma ostueesõigust. Volikogu vastavas otsuses on sõnastatud ka põhjendus: “Kuurordi paremaks arenguks.” Linn ostis villa 1927. aastal 8 miljoni marga eest. Algne plaan oli maja kasutada Kurhaus’i ja rannahotellina.

Linn, muideks, jäi Ammende perele maja eest võlgu. Veel 1940. aastal oli osa ostusummast Ammendedele maksmata. Viimased aga olid juba 1938. aastal Saksamaale asunud, andes enne seda allkirja, et neil Eesti Vabariigi vastu pretensioone pole.

Linn andis Pärnu linnaarhitektile Olev Siinmaale ülesande Eesti Vabariigi ajal halva maitse näitena põlu all olnud juugend villast likvideerida. Ümberehituse kavad valmisidki 1929. aastaks. Ametlikes ringkondades moes olnud klassitsismiga õnneks rahapuudusel Villa Ammendes eriti kaugele ei jõutud. Likvideeriti üksnes seinad rohelise saali ning daamide ja härrade salongi vahel ning asendati need sammastega. Ustelt ning karniisidelt-kaminatelt eemaldati juugendlikult vallatud ilustised. Lammutati ka enamus alumise korruse uhketest ahjudest. Juugend oli niivõrd põlu all, et isegi halli kaminalt eemaldati vaskkaunistused, eelistades rikutud glasuuripinda.

Tänane Villa Ammende näeb välja aga nii nagu oma päris algusaegadel 20. sajandi alguses.

Villa Ammende anti rendile perekonnale, kes pidas I korrusel suvekasiinot ja II korrusele seadis sisse oma eluruumid. Majast kujunes Eesti kõrgseltskonna kooskäimise koht, mida tihti külastas ka esimese Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts. 1940. aastal läks maja üle vene sõjaväevõimude kätte. Saksa okupatsiooni ajal tegutses villas ohvitseride kasiino.

Nõukogude ajal kuulus villa kuurortide valitsusele. Seal käidi filme vaatamas, tantsimas, raamatukogus ja ka ravikabinettides, sest ühtlasi kasutas villa I korruse ruume ühe oma korpusena sanatoorium “Sõprus”. 70ndate lõpus oli plaan sinna sanatooriumi asemel abiellujatele Õnnepalee sisustada. Kui suur puhkajate vool Nõukogude Liidu lagunedes 1980. aastate lõpus lakkas, jäi maja tühjaks.

Pärast nõukogude aja lõppu jäi villa rääma ning aeg-ajalt pidas Pärnu Ooper seal kuuvalgetel öödel kontserte, kus mängiti Schönbergi ja nauditi dekadentsi. Muinsuskaitsjad hoidsid hinge kinni, kas keegi jõuab enne jaole, kui maja laguneb. Õnneks jõudis.

Kaks Eesti ärimeest, Rein Kilk ja Hans H. Luik langetasid otsuse, et kaunis villa tuleb renoveerida ja avada kõigile huvilistele. Kuna ennesõjaaegne ümberehitus piirdus põhiliselt juugend-dekoori eemaldamisega interjöörist, välisfassaadid olid jäänud puutumata ning uuringud erinevatest aegadest lisaks Saksamaalt hangitud fotodega andsid piisavalt alusmaterjali, otsustati renoveerimise käigus taastada sajandialguse õhustik. Restaureerimisprojekti kontseptsiooniks sai rikka kaupmehe perekonna elamu miljöö loomine. 1997. aastal algasidki hoogsad restaureerimistööd. Algselt polnud selge, mis funktsiooni maja kandma hakkab. Mõtteis mõlkus ka Eesti juugendi muuseum.

Septembris avati pidulikult Pärnu rannarajooni kaunis parkaias asuv vastrenoveeritud ajaloolise interjööri ja sisustusega eksklusiivne hotell ja restoran. Restaureerijaid nimetati heas mõttes hulludeks, kes otsisid võimalust i peale täppi panna. Interjöör on taastatud täpselt nii nagu see 110 aastat tagasi ehitati. Osalt vanu materjale ja detaile kasutades on taastatud põrandad, kusjuures puuduvate osade tegemisel on rangelt jälgitud vana eeskuju, restaureeriti vanad aknaraamid ja uksed. Laoti üles vanad ahjud–kaminad. Maalingud tehti liimvärvidega. Muinsuskaitsjad kiitsid töö heaks. Seda ei juhtu tihti.